Arnel Pällo küsimused SDE Europarlamendi kandidaadile Eiki Nestorile. Intervjuu aluseks on 18. märtsil Kuressaares toimunud avalik kohtumine sarjas Euroopa Jutud 2004.

Ennem II maailmasõda oli Eesti põllumajandus tänu vabakaubandusele väga heal järjel. Praegune olukord on aga hoopis teine. Kas põllumajanduses on võimalik maailmasõdade vahelise edu kordamine ning kui jah, siis kuidas? Võrrelda põllumajandust ennem II maailmasõda ja 21 sajandil võib-olla ajaloolisest aspektist huvitav, aga sisuliselt mõttetu. Euroopal on kombeks siin tehtavat tööd (sh ka põllumajanduses tehtavat tööd) kaitsta. Ja see komme ei kao kuhugi, kuigi suund kitsamalt põllumajanduselt laiemale mõistele maaelu on loomulik ja vajalik. Edukas maaelu (sh ka põllumajandus) on kindlasti võimalik. Selleks tuleb lisaks Euroopa Liidu poolt meile pakutavale teha Eestis tegelikku regionaalpoliitikat. On korduvalt rõhutatud stabiilsuse ja reeglitest kinnipidamise olulisust. Sellele vaatamata rikuvad Saksamaa ja Prantsusmaa oma suuresti tasakaalust väljas eelarvetega neid samu põhinõudeid. Kas nende riikide suhtes tuleks rakendada sanktsioone ning kuidas vältida sarnaste olukordade kordumist tulevikus? Kokkulepitud reeglitest tuleb kinni pidada ja kuna need reeglid näevad ette ka sanktsioone, siis ka rakendada. Majandusareng ning keskonnasõbralikkus on terminid, mis tihti koos ei eksisteeri. Vaatamata sellele, et mõlemad on riigi arengu ja kestvuse seisukohalt olulised, tuleb sageli üht eelistada teisele. Kumba nendest peate prioriteetsemaks? Kas keskkonnasõbralikust tootmisest tulenev lisakulu tasub ennast ära? Ma ei ole küsimuse asetusega sellisel moel absoluutselt nõus! Keskkonnareeglid on majandusest tingitud ja ei ole mitte kunagi ja mitte kuskil majanduse eest ära jooksnud. Kui mingi majandamine on keskkonnale ohtlik, tuleb seda piirata või isegi keelata. Asjaolu, et keskkonnasõbralik tootmine kujuneb kallimaks kui keskkonnavaenulik, on täiesti loomulik. Eesti majanduses on olulisel kohal suhteliselt odav tööjõud ning allhangete suur osatähtsus. Kas näete seetõttu odava ja lihtsa töö Euroopast lahkumises ohtu Eestile ning kuidas olukorda leevendada? Odava ja lihtsa töö lahkumine kõrge haridusega tööjõuga ja hästi korraldatud tööga Euroopast mujale on paratamatu. Eesti ei saa ja ei tohi jääda allhankevabariigiks. Selleks tuleb siinsed odavad töökohad muuta kalliteks töökohtadeks ja lihte töö keerukaks tööks. Ühed töökohad asenduvad lihtsalt teistega. Et see sünniks, tuleb investeerida senisest palju enam inimestesse. Nende haridusse, palkadesse ja sotsiaalsetesse tagatistesse, teadusesse, innovatsiooni, aktiivsesse tööhõivepoliitikasse. Sellest on lubamatu ainult rääkida ja jääda lootma, et keegi kuskil meie asemel need investeeringud teeb. Seda tuleb meil ikka ise teha ja ühiselt. Praegune rahandusminister on avaldanud soovi võtta Eestis Euro kasutusele võimalikult ruttu. Rahvaliit soovib aga Eurole üleminekust hoopis loobuda. Milline on Teie seisukoht antud uue välisvaluuta kasutuselevõtuks Eestis? Meil on olnud alati üks seisukoht, sõltumata sellest, kes on rahandusminister ja mida arvab asjast Rahvaliit. Tegelikult Eestis kehtibki Euro ja seda saksa marga kadumisest saati. Mida rutem me selle asja “ära vormistame”, seda parem.