Kedagi ei üllata, et Eesti inimene elab majanduslikult halvemini kui keskmine eurooplane. Teisalt arvame, et euroopaliku mõttemaailmaga oleme üsna samal lainel.

Tihti räägitakse Euroopa ühisest väärtusruumist, kuid tõdegem, et raske on ette kujutada inimest, keda iseloomustaks sakslaslik täpsus, prantslaslik loomingulisus, inglaste vaoshoitus ja hispaanlaste kuum veri. Riikide kultuuritausta vaadates näeme RISCTM-uuringutes Euroopas valitsevat mitmekesisust.

Nii mõtlevad sakslased ja hispaanlased üsna erinevalt ning meil, eestlastel, on rohkem sarnasust isegi hispaanlaste kui sakslastega. Eesti elanikud elavad pigem tänases päevas ja hindavad uusi asju ja kogemusi sarnaselt hispaanlastega. Sarnaselt sakslastega on meil ajalugu olulisel kohal. Inglastega võrreldes tunnistame vastastikust individualismi mõlema riigi kodanike puhul on käivitavaks jõuks pigem mina soovid kui ühiskonna reeglid. Tundub loomulik, et 1920. 1940. aastatel oli just Inglismaa Eesti olulisemaid kaubanduspartnereid ning et ka nüüd leiavad Inglise ja Eesti ärimehed kergesti ühise keele. Mis meid eurooplastest eristab? Me peame palju olulisemaks raha. Samas oleme vähem valmis oma elu muutma (riskide võtmine millegi saavutamiseks ning valmisolek elu- ja töökohta muutmiseks).

Oleme kui vasikad kevadisel heinamaal, kes karglevad ja katsetavad ning võivad selles isegi edukad olla, kuid samas ei ole iseenda võimetest kuigi teadlikud ning teiste karjaliikmetega arvestamine ei tule mõttessegi. Rahast rääkisin seetõttu, et analüüse tehes näib selle kõrge väärtustamise ning enese ja teiste madala väärtustamise vahel seos olevat. Mida tähtsam on raha, seda vähem oleme valmis isiklikult riske võtma. Ja vastupidi, mida vähem tähtis on raha, seda julgemaks muutume ise ja arvestame teistega. Kas võime loota, et koos elatustaseme tõusuga muutume julgemaks ning teiste suhtes arvestavamaks? Mina tahaks.

Silmas tuleb aga pidada, et meil on pikk tee keskmise eurooplase elatustasemeni ning samavõrra ja võib-olla pikemgi tee endast jt lugupidava eurooplase mõtteviisini. Individuaalne argus ja teistega mittearvestamine tundub orjameelse, eestlastesse aastasadade jooksul kinnistunud mõtteviisina. Kuid Euroopa Liiduga ühinemise valguses on äärmiselt huvitav jälgida: mis muutub enne, kas mõtteviis või majandus? Kuid Euroopale on meil juba tänagi üht-teist pakkuda. Oleme tavaeurooplasest paremad uute oludega kohanejad, uudsetes situatsioonides ei kaota me pead, vaid oleme täis sisemist usku, et saame hakkama.

Selle põhjal võib ennustada, et Euroopa Liiduga ühinemine annab meile tugeva impulsi edasi minna. Hirmu, et edasimineku juures oma näo kaotame, pole põhjust tunda, selleks on meie asukoht ja ajalugu meid piisavalt vorminud.